S.N.U.F.F.

&

On tegevusi, mis osutuvad päästvaks, kui murede kütkes end laastad. Heitunud mõistus saab aru, mida ja millises järjekorras teha – ja saavutab ajutise rahu. Sellised tegevused on näiteks pasjansi ladumine, habeme ja vuntside pügamine ning Tiibeti meditatiivne tikkimine. Nende hulka paigutan ma ka nüüdseks juba peaaegu unustatud kunsti – raamatute kirjutamise.

Ma tunnen end väga veidralt.

Kui mulle oleks öeldud, et ma istun nagu mõni viimane sommeljee manitu ees ja lükin üksteise otsa tekstiredaktoriga vorbitud sõnaklotse, oleksin ma sellisele inimesele näkku sülitanud. Piltlikult öeldes muidugi. Minust ei ole siiski veel saanud orki, kuigi ma tunnen seda hõimu paremini, kui oleksin tahtnud. Kuid ma pole kirjutanud neid väiksemapoolseid memuaare üldsegi mitte inimestele. Ma tegin selle Manitule, kelle ette ma peatselt jõuan – kui ta muidugi tahab mind näha (ta võib osutuda liiga hõivatuks, sest koos minuga laekub sellele kohtumisele ilmatu hulk rahvast).

Vaimulikud ütlevad, et igasugune pöördumine Singulaarsuse poole peab üksikasjalikult kirjeldama juhtumi kõiki asjaolusid. Kurjad keeled väidavad, et põhjuseks on deklameerimistasud: mida pikem on pöördumine, seda kallimaks läheb selle ettelugemine pühakojas. Ent kui mulle on kord juba osaks langenud jutustada seda lugu igaviku palge ees, siis teen ma seda üksikasjalikult, selgitades isegi seda, mida te võib-olla niigi teate. Sest meile harjumuspäraseks saanud maailmast ei pruugi peatselt järele jääda mitte midagi peale nende visandite.

Kui ma neid märkmeid alustasin, ei teadnud ma veel, millega see lugu lõpeb, ja sündmusi on enamjaolt kirjeldatud nõnda, nagu ma neid läbi elasin ja mõistsin nende toimumise ajal. Ja sellepärast olen ma ikka ja jälle kasutanud oma loos olevikuvormi. Seda kõike oleks muidugi olnud võimalik toimetamise käigus parandada, kuid mulle tundub, et nii näeb minu aruanne välja autentsem – nagu oleks mu lugu saatuse tahtel filmitud pühakojatselluloidile. Ja jäägu siis juba kõik nii, nagu on.

Selle loo tegelasteks saavad noor ork Grõm ja tema sõbratar Chloe. Asjaolud kujunesid nõnda, et ma jälgisin neid pikka aega õhust, ja enam-vähem kõik nende siin toodud dialoogid on salvestatud minu Hennelore kaugmikrofonide abil. Sellepärast on mul võimalus rääkida seda lugu nii, nagu seda nägi Grõm – mis teeb mu ülesande palju huvitavamaks, ent ei kahjusta kuidagi loo tõepära.

Minu katse näha maailma noore orki pilguga võib mõnedele tunduda ebaveenev – eriti selles jaos, kus ma kirjeldan tema tundeid ja mõtteid. Olen nõus, et tsiviliseeritud inimese püüdlus süüvida orki hinge ebamäärastesse seisunditesse tundub kahtlane ja võlts. Kuid ma ei ürita maalida orki sisima mina portreed kogu selle totaalsuses.

Muistne poeet on öelnud, et igasugune pajatus on otsekui kangas, mis on pingutatud täpsete äratundmiste mõõgateradele. Ja kui minu äratundmised orki hinge kohta on täpsed – ja nad on täpsed – , siis pole see minu teene. Ning isegi mitte meie sommeljeede teene, kes on sajand sajandi järel loonud niinimetatud „orki kultuuri”, et teha selle vaimne silmaring täielikult läbipaistvaks ettenähtud järelevalve ja kontrolli tarvis Kõik on hoopis lihtsam. Asi on selles, et suurema osa tööst nende märkmete kallal tegin ma ära siis, kui Grõm osutus saatuse tahtel mu naabriks ja ma võisin talle esitada ükskõik mis küsimuse, mis mulle huvi pakkus. Ja kui ma kirjutan, et „Grõm mõtles …” või „Grõm otsustas …”, siis pole need minu oletused, vaid tema enda jutustuse lahtiseletamine pisut toimetatud kujul.

Kahtlemata on see raske ülesanne – üritada näha meile lapsest saadik tuttavat maailma orki silmadega ja näidata, kuidas noor metslane, kel pole vähimatki ettekujutust ajaloost ega universumi ehitusest, kohaneb aegamööda tsivilisatsiooniga, kasvab sellesse sisse, harjub selle ,,imede” ja kultuuriga (heameelega paneksin ka selle teise sõna jutumärkidesse). Kuid veel keerulisem on üritada näha nende võõraste silmadega iseennast – ja minul tuleb hakata selle memuaarteose tegelaseks kahel korral, nii jutustajana kui ka tegelaskujuna.

Ent keskne koht selles valusas loos armastusest ja kättemaksust ei kuulu mitte mulle ega orkidele, vaid tollele, kelle nime ma siiani ikka veel ei suuda meenutada pisarateta. Võib-olla kümne või paarikümne lehekülje järel leian ehk endas küllalt jõudu.

Mõni sõna minust endast. Minu nimi on Demjan-Landolf-Damilola Karpov. Mul puuduvad ülearused manitud nime genealoogia uurimiseks ja ma tean ainult niipalju, et osa neid sõnu on lähedased kirikuinglise, osa ülemvene keelele ja mõnede juured pärinevad unustatud iidsetest keeltest, mida tänapäeva Siberis juba ammu enam keegi ei räägi. Minu sõbrad kutsuvad mind lihtsalt Damilolaks.

Kui kõnelda minu kultuurilisest ja usulis-poliitilisest eneseidentifitseerimisest (see on mõistagi väga tinglik, kuid teil on tarvis ometigi mõista, kelle hääl kandub teieni läbi sajandite), siis olen ma postantikristlik ilmikeksistentsialist, liberatiivne konservaal ja Manitu armunud teener ning lihtsalt sõltumatu vaba inimene, kes on harjunud mõtlema kõikidest maailma asjadest oma peaga.

Kui rääkida minu tööst, siis olen ma reaalsuse looja.

Ma pole üldsegi hull, kes on hakanud end pidama Manituga võrdseks jumaluseks. Otse vastupidi, ma hindan täiesti kainelt seda tööd, mille eest mulle nii vähe makstakse.

Igasugune reaalsus kujutab endast infotehnoloogiate summat. See kehtib võrdsel määral tähe kohta, mille aju on ära aimanud silmanärvi impulsside järgi, ja ka orkide revolutsiooni puhul, millest teatab uudisteprogramm. Endale närvikulgla ääres eluaseme leidnud viiruste toimimine kuulub samuti infotehnoloogia valdkonda. Noh, ja mina olengi ühteaegu silm, närv ja viirus. Ning lisaks veel silma sihtmärgi juurde toimetamise vahend ja (lähen üle õrnale sosinale) kaks kiirlaskekahurit selle külgedel.

Minu töö ametlik nimetus on live news’i operaator. Kirikuinglise live oleks siin ausam asendada sõnaga dead – kui nimetada asju nende õigete nimedega.

Mis parata, iga ajastu mõtleb välja oma eufemismid. Muistsetel aegadel nimetati õnnetuba väljakäiguks, siis klosetiks, siis kullakambriks, tualettruumiks, vannitoaks ja veel kuidagi – ja iga selline sõna imbus aegapidi sedavõrd läbi peldikulõhnadest, et tahtis väljavahetamist. Samamoodi on lugu sunniviisilise eluvõtmisega – pane sellele mis nimi tahes, toimuva olemus nõuab ikka lipikute ja siltide sagedast roteerimist.

Ma kasutan tänulikuna sõnu „operaator” ja „videokunstnik”, kuid saan hingepõhjas muidugi väga hästi aru, millega ma õigupoolest tegelen. Meie kõik saame hingepõhjas sellest väga hästi aru – sest just nimelt seal, igavikueelses pimeduses, kus tärkab meie mõistuse valgus, elab Manitu, ja tema näeb asjade olemust kõikidest sõnaräbalatest hoolimata.

Minu elukutsel on kaks teineteisest lahutamatut külge.

Ma olen videokunstnik. Minu isikliku virtuaalstuudio nimi on „DK v-arts & all” – kõik arvestatavad professionaalid tunnevad selle väikest tagasihoidlikku logot, mida tugeva suurendusega näeb kaadri paremas alumises nurgas.

Ja veel olen ma CINEWS INC-i lahingulendur – see korporatsioon talletab uudiseid ja snuff’e.

Seesinane on riigist täiesti sõltumatu struktuur, millest orkidel pole vahel kuigi kerge aru saada. Orkid kahtlustavad, et me valetame neile. Neile näib, et milline tahes ühiskond saab olla üles ehitatud ainult sellesama skeemi järgi, mis on neil, kuid veel küünilisemalt ja alatumalt. Nojah, aga mis neist orkidest tahtagi.

Meie riik on lihtsalt kontor, mis takutab pragusid maksumaksjate rahadega. Presistaatorile ei sülita mitte ainult laisad, ja iga aastaga läheb järjest raskemaks leida soovijaid sellesse ametisse kandideerima, tänapäeval tuleb riiklikke funktsionääre koguni peidus hoida.

Ja kõikide kõri hoiab pihus Manitu Reserv, need poisid ei salli sugugi, kui neist pikemalt räägitakse, ja on välja mõelnud koguni eriseaduse hate speech’i3 kohta. Kui asja lähemalt vaadata, siis mahub selle alla tegelikult ükskõik milline nende mainimine. Sestap CINEWS vilistabki riigi peale, kuid vaevalt hakkab pusklema Reserviga. Või Manitu Kojaga, mis seaduse järgi ei allu kellegi kontrollile peale tõe (nii et ei tasu selle otsingutega liiga intensiivselt tegelda – võidakse valesti aru saada).

Kunstnikuna olen ma täitsa tasemel, kuid selliseid on üsna palju.

Ent lendurina olen ma parim, ja kompaniis teavad seda kõik. Just nimelt mulle on alati usaldatud kõige keerulisemad ja delikaatsemad ülesanded. Ja ma ei ole kunagi alt vedanud ei CINEWS INC-i ega Manitu Koda.

Elus armastan ma päriselt ainult kaht asja – oma kaamerat ja oma surat.

Seekord räägin ma kaamerast.

Minu kaamera on täieliku optilise kamuflaažiga Hennelore-25 ja ta on minu isiklik omand, mis võimaldab mul sõlmida lepinguid palju soodsamatel tingimustel, kui seda saavad teha ,,hobuseta härrasmehed”.

Ma olen kuskilt lugenud, et ,,Hennelore” oli antiikässa Joschka Rudeli kutsung, ta kuulus parteisse Roheline SS ja arvati kangelastegude eest Aafrika rindel Hambakroonide ja Kanepilehtedega Punase Risti aumärgi vääriliseks. Kuid ma võin ka eksida, sest ajalooline aspekt huvitab mind ääretult vähe. Mulle meenutab see nimetus sõbraliku ja targa merisea nime.

Välisilme poolest on tegu kalakujulise mürsuga, optika paikneb ninas ja külgedel on mitmel tasapinnal tüürid-stabilisaatorid. Mõnede arvates sarnaneb Hennelore iidsete ajastute voolujooneliste võidusõidumootorratastega. Kamuflaažimanitude tõttu, mis tema pinda üleni katavad, on ta tuhmjasmust. Kui panna ta püsti, olen ma temast kahe pea jagu lühem.

Hennelore on suuteline õhus ümber paiknema uskumatult kärmesti. Ta võib pikka aega tiirelda sihtmärgi ümber, valides parimat ründe- või võttenurka. Ta teeb seda vaikselt, nii et teda kuuleb ainult siis, kui ta on juba otse kõrval. Ning sisselülitatud kamuflaaži korral ei ole teda tegelikult võimalik näha. Tema mikrofonid tabavad ära ja salvestavad kõneluse kinnise ukse tagant ning hüperoptika võimaldab näha läbi seina inimeste siluette. Ta sobib ideaalselt jälitamiseks, rünnakuks madallennult – noh, ja muidugi ka võteteks.

Hennelore ei ole kõige uuem, mida on turul pakkuda. Paljud leiavad, et Sky Pravda on temast üle enamiku oma parameetritega, eriti infrapunapornovõtete vallas. Pravdal on hoopis parem optiline kamuflaaž – split time’i süsteem ränikristallidel. Teda on üldse täiesti võimatu avastada. Minu Hennelore kasutab tavapäraseid metamaterjale, nii et minul ei tasu elusale märklauale ülearu lähedale lennata. Ja ülepea on parem tulla päikese poolt.

Kuid minu Hennelore on esiteks hoopis paremini relvastatud. Teiseks teeb tuunimine täiesti mõttetuks kõik võrdlused seeriamudelitega. Kolmandaks olen ma temaga kokku kasvanud nagu omaenese kehaga ja uue kaamera kasutuselevõtt oleks mulle väga raske.

Kui ma ütlen „lahingulendur”, siis ei tähenda see, et ma lendan taevas ise, kogu oma paksu kerega, nagu lendasid meie karvased esivanemad oma petrooligondlites. Nagu kõik meie sajandi edukad professionaalid, töötan ka mina kodus.

Ma istun kontrollmanitu kõrval, jalad põlvedest kõverdatud, rind ja kõht pehmete patjade lademel – umbes niisuguses poosis istutakse võidusõidumootorratastel. Minu istumise all on kõige ehtsam iidsetest aegadest pärinev orkide vürstisadul, mis on tohutu raha eest antikvaarilt ostetud. See on aegade voolus peaaegu mustaks tõmbunud, hinnaline tikand on vaevu nähtav, ja sadul on üsna kõva ning sobib istuva ja poollamaskil tööasendi puhul hästi prostatiidi ja hemorroidide profülaktikaks.

Ninal on mul kerged stereoskoopiliste manitudega prillid, nendega näen ma ruumi Hennelore ümber just niisamuti, nagu keeraksin kaamera külge kinnitatud pead. Kontrollmanitu kohal ripub vanaaja kunstniku gravüür „Apokalüpsise neli ratsanikku”. Ühe neist on tuttav sommeljee minu palvel ära koristanud, et minu töökohast saaks otsekui metafoori jätk.Vahel on see inspireeriv.

Piloteerimine on keeruline kunst, mis sarnaneb ratsutamisega: mu käed hoiavad kooldus pidemeid ja pöidade all on orkide hõbejalused, mis on ostetud koos sadulaga ja ühendatud kontrollmanitu külge. Ma juhin Henneloret keerukate, peaaegu tantsuliste jalaliigutustega. Nupud käepidemetel juhivad kaamera ründe- ja võttesüsteeme; neid nuppe on väga palju, kuid mu sõrmed mäletavad neid peast. Kui mu kaamera lendab, tundub mulle, nagu lendaksin ma ise, korrigeerides oma asendit ruumis käte ja jalgade õhkõrnade liigutustega. Ent ma ei taju ülekoormust. Kui see muutub kaamera süsteemidele ohtlikuks, võtab reaalsus mu prillides punaka tooni, ja see on kõik.

Huvitav on märkida, et vähem kogenud lenduril on kaamera purunemise risk hoopis väiksem, kuna toimib sisseehitatud „lollikaitse”. Kuid mina pean selle süsteemi mõne oma eriti nutika manöövri korral välja lülitama – ja samuti selleks, et olla suuteline laskuma peaaegu maapinnani. Kui kaamera purunebki, jään ma ise ellu. Aga see läheb mulle maksma nii palju manitusid, et mul oleks tõesti lihtsam surra. Seetõttu lendan ma tõepoolest ise, ja see illusioon on minu jaoks kõige tõelisem tegelikkus.

Nagu ma juba ütlesin, täidan ma korporatsiooni kõige keerukamaid ja delikaatsemaid ülesandeid. Näiteks korraldust alustada järjekordset sõda orkidega.

Nendest tuleks mõistagi rääkida kohe päris alguses, muidu jääb arusaamatuks, kust see sõna on tulnud.

Miks neid niimoodi kutsutakse? Asi ei ole selles, nagu me suhtuksime neisse põlgusega ja peaksime neid rassiliselt alaväärtuslikeks – niisuguseid eelarvamusi meie ühiskonnas ei ole. Nad on samasugused inimesed nagu meie. Igatahes füüsise poolest. Kokkulangevus iidse sõnaga „ork” on puhtjuhuslik – kuigi, tähendan ma poolihääli, juhuseid pole olemas.

Asi on siin nende ametlikus keeles, mida nimetatakse ülemkesksiberi keeleks.

On olemas niisugune teadus nagu lingvistiline arheoloogia, ma olen selle vastu kuigivõrd huvi tundnud, kui uurisin orkide vanasõnu ja kõnekäände. Sestap mäletan ma seniajani kaunikest hulka igasuguseid põnevaid fakte.

Enne Ameerika ja Hiina lagunemist ei olnud mingit ülem-kesksiberi keelt üldse kuskil olemas. See loodi narkoriigi Atztlani luures, kui sai selgeks, et Hiina ökokeisririigid, mis sõdivad üksteisega Suure Müüri taga, ei hakka sündmustesse sekkuma, kui Atztlani nahuad võtavad nõuks Siberi Vabariigi pintslisse panna. Atztlan valis traditsioonilise tee: lõhkus Siberi mitmeks bantustaniks ning igale neist sunniti peale ise keelemurre.

Need olid üleüldise languse ja degradeerumise ajad, mistõttu ülemkesksiberi keele väljamõtlejaiks said Musta mere kallastelt pärit läbisuitsutatud migrandid-haltuuravennad, kellele palk maksti välja, nagu Atztlanis kombeks, ainetes. Nende usundiks oli Teise Messiase kultus ja tema mälestuseks panid nad ülem-kesksiberi keele kokku ukraina keele ja jidišismide põhjal, kuid miskipärast (võib-olla ainete mõju all) sepitsesid nad talle väga keerulise grammatika, rändava kõvendusmärgi ja seitse minevikku. Ja kui nad kavandasid foneetikasüsteemi, lisasid u-tamise – ilmselt ei tulnud neile midagi muud pähe.

Nõnda nad siis u-tavadki oma kolmsada aastat, võimalik, et viissadagi. Juba ammu pole enam Atztlani ega Siberi Vabariiki – kuid keel on alles. Argielus kõneldakse ülemvene keelt, kuid kogu asjaajamine käib riigi- ehk ülem-kesksiberi keeles. Sellel kõigel hoiab karmilt silma peal nende endi Kultuuriekspansiooni Amet ja eks meiegi kiika. Kuid jälgimist pole tegelikult vaja, sest kogu orkide bürokraatia elatub sellest keelest ja on valmis selle nimel kõrisid läbi närima.

Orki bürokraat õpib alustuseks seda keelt kümme aastat, kuid seejärel on ta maailma valitseja. Iga viimane kui paber tuleb kõigepealt tõlkida ülem-kesksiberi keelde, siis kanda ta sisse, saada juhtkonnalt ülem-kesksiberikeelne resolutsioon – ja alles siis paluja tarvis tagasi tõlkida. Ja kui paberil on kas või üksainus viga, võidakse see tunnistada kehtetuks. Kõik orkide lauaülemad ja tõlkebürood – ning neid on seal rohkem kui sigalaid – elavad ja kosuvad selle varal.

Kõnekeelde pole ülem-kesksiberi keel peaaegu üldse jõudnud. Ainuke erand on nende riigi nimetus. Nad nimetavad seda Urkaina Urkaganaadiks4 ehk Urkainaks ja ennast urkideks (vististi tehti see neile rutuga ümber „ukridest”, kuigi on olemas ka teisi filoloogilisi hüpoteese). Tavakeeles ei ole sõna „urk” populaarne – see kuulub paatosliku kõrgstiili juurde ja seda peetakse vanamoodsalt kroonulikuks. Kuid nimelt sellest ongi tulenenud kirikuinglise „Orkland” ja „ork”.

Urkid, eriti linlased, kes ahnelt imevad endasse meie kultuuri ja püüavad kõiges meist eeskuju võtta, nimetavad end juba sajandeid kirikuinglise kombel orkideks, just nagu liialdatult o-d pruukides. Nende meelest on see viis väljendada protesti autoritaarse despootia vastu ja rõhutada oma tsivilisatsioonivalikut. Meie filmitööstust rahuldab see täiesti. Ja nii on „ork” peaaegu täielikult välja tõrjunud sõna „urk” ning isegi meie uudistekanalid hakkavad neid nimetama urkideks ainult siis, kui ajaloo pilved kogunevad ja mulle antakse käsk alustada lendu.

Kui ma ütlen „käsk alustada lendu”, siis ei tähenda see muidugi, et mulle usaldatakse esimene sõjaline rünnak. Sellega saaks hakkama ka iga uustulnuk. Minule usaldatakse võtted pühakojatselluloidile sõjaeelsete uudiste jaoks. Infoäris saab viimane kui üks inimene aru, kui tähtis on see töö.

Tegelikult töötab iga sõja tarvis tohutu hulk inimesi, kuid kõrvalisele pilgule pole nende pingutused nähtavad. Sõda algab tavaliselt siis, kui orkide võimud suruvad liiga julmalt (aga teisiti nad ei oska) maha järjekordse revolutsioonilise protesti. Ning järjekordne revolutsiooniline protest läheb lahti – ja nii see kord juba on –, kui saabub aeg võtta üles uus sari snaffe. Nii umbes kord aastas. Vahel pisut harvemini. Paljud ei saa aru, mil moel orkide mässud algavad täpselt vajalikul ajal. Ega ma ise seda ka muidugi ei jälgi – kuid mehaanika on mulle selge.

Orki külades äratab seniajani lausa religioosset õudust mikrolaineahi. Nad ei mõista, kuidas saab nii olla, et mingit tuld ei ole, hamburgerit keegi ei puuduta, ja ometi läheb ta aina kuumemaks. Asi on lihtne – tuleb tekitada elektromagnetiline väli, milles hamburgeri osakesed oleksid sunnitud järjest kiiremini liikuma. Orkide revolutsioone valmistatakse täpselt samuti nagu hamburgereid, kui see välja arvata, et pasaosakesi orkide pealuudes ei pane liikuma mitte elektromagnetväli, vaid infoväli.

Neile ei ole tarvis isegi emissare saata. Aitab sellest, kui mõni globaalne metafoor – ja meil on kõik metafoorid globaalsed – vihjab uhkele orkide külale, et kui seal peaks ärkama vabadusarmastus, siis tulevad inimesed sinna appi. Ja vabadusarmastuse ärkamine selles külas on tagatud kas või kasusaamise huvides, sest keskvõim maksab iga päevaga külavanemale üha rohkem, et see armastus võimalikult kauem täies mahus ei ärkaks, ent taltsutamatut sööstu vabaduse ja õnne tippudele ei ole enam võimalik peatada. Seejuures ei kuluta me seal mitte ühtegi manitud, kuigi võiksime neid trükkida lõpmatu hulga. Me lihtsalt jälgime protsessi huviga. Ja kui see areneb vajaliku temperatuurini, alustame pommitamist. Mõistagi ei pommita me küla, vaid neid, keda on võteteks tarvis.

Ma ei näe selles midagi eriti taunitavat. Meie infokanalid ei valeta. Orke valitsevad tõepoolest harukordsed kaabakad, kes iga kell väärivad pommitamist. Ja kui nende režiim ei kujutagi endast puhtakujulist kurjust, siis üksnes sel põhjusel, et degeneratiivne marasm on seda kaunikesti lahjendanud.

Liiati pole kedagi, kelle ees me peaksime end õigustama. Mõistetagu meie üle kohut või mitte, kuid me oleme kahjuks parim, mis on selles maailmas olemas. Ja seda ei arva mitte ainult meie, vaid ka orkid ise.

Orklandi revolutsioonilise liikumise infotoetusega tegelevad teise ametkonna sommeljeed, mina vastutan ainuüksi videorea eest. See ongi märgatavalt tähtsam nii kunstilisest kui ka usundilisest küljest. Eriti päris sõja alguses, kui pealkirjade esimene laine on juba ära olnud („maailm on orke hoiatanud”), kuid korralikku tagasisidet veel ei ole.

Mitu viimast sõda on minuga paaris töötanud Bernard-Henri Montaigne Montesquieu – see nimi on teile arvatavasti tuttav. Vähe sellest, Bernard-Henri oli ka minu naaber (kuuldused tema luksuslikust eluviisist on tugevasti liialdatud). Meist ei saanud sõpru, sest ma ei kiitnud heaks mõningaid tema harrastusi, kuid me olime lähituttavad ja moodustasime professionaalses mõttes hea tugeva meeskonna. Mina olin saatev operaator, tema vaatleja ja sihtur.

Tema ise eelistas nimetada end filosoofiks. Sellena esitleti teda ka uudistes. Kuid palgalehel, mida koostatakse kirikuinglise keeles, kannab tema amet ühemõttelist nimetust crack discoursemonger first grade5. See tähendab, et tegelikult on ta täpselt samasugune sõjaväelane. Ent vastuolu siin ei ole – me pole ju lapsed ja saame väga hästi aru, et tänapäeva filosoofia jõud pole mitte süllogismides, vaid lennuväe toetuses. Ja sellepärast orkid hirmutavadki oma lapsi sõnaga „diskursmonger”.

Nagu tõelisele filosoofile kohane, on ka Bernard-Henri kirjutanud hägusevõitu vanaprantsuskeelse raamatu. Selle pealkiri on „Les Feuilles Mortes”, mis tähendab „Surnud Lehed” (tema ise tõlkis seda veidi teisiti – „Surnud Paberilehed”). Löögirühma diskursmongerid on selle keele oskamise üle uhked ja viivad oma sugupuu välja vanaprantsuse mõtlejateni, nuputades endale samas laadis nimesid.

See on muidugi puhas travestia ja karneval. Nemad võtavad siiski asja tõsiselt – nende eriüksuse nimi on „Le Coq d’Esprit”6 ja teiste ees pilluvad nad alatasa arusaamatuid kõriseva r-iga lauseid. Kuid mulle on hästi teada, et Bernard-Henri oskas vanaprantsuse keeles öelda vaid mõne lause ja kuulas isegi laule tõlkes. Nii et kui lähemalt vaadata, siis kirjutas raamatugi tema eest prantsuse mooduliga kreatiivredaktor.

Me teame, kuidas neid vanaprantsuskeelseid traktaate kokku pannakse: võetakse mõni hämar iidne tsitaat, lüüakse manitusse, sõrmed klõpsivad paar sekundit mööda menüüd, ja olge lahked – sõnaklotse võib laduda kas või lakke välja. Kuid ründelennuväe teised sihturid ei näe asjaga sedavõrdki vaeva. Nii et Bernard-Henri oli kohusetruu professionaal, ja kui mängus poleks olnud tema sünge hobi, oleks ekraanisõnastik pühendanud talle hoopis rohkem ruumi.

Paljud peavad teda seniajani sihukeseks omakasupüüdmatuks tõe ja vaimu rüütliks. Ta ei olnud seda. Kuid ma ei mõista teda hukka.

Elu on liiga lühike ja magusaid meetilku ei tule meie teel ette kuigi palju. Tavaline avalik intellektuaal eelistab mugavalt valetada piki diskursuse jõujooni, mis algavad ja lõpevad kuskil Big Byzi ülemises hemisfääris. Aeg-ajalt lubab ta endale vaba vaimu ,,kukeleegu” ohutus tsoonis – harilikult vanaprantsuse keeles, et see kedagi juhtumisi ei riivaks. Noh, ja mõistagi paljastab ta orkide repressiivset režiimi. Ja see on kõik.

Mis tahes teistsugune käitumine on majanduslikult kehvasti motiveeritud. Kirikuinglise keeles öeldakse selle kohta smart free speech ja see on kunst, mida valdavad täiuslikult kõik üleilmses vaimuparaadis osalejad.

See ei ole nii lihtne, nagu võib paista. Siin ei piisa teatavast sisemisest plastilisusest, vaid vajalikud on ka teadmised selle kohta, kuidas need jõujooned tegelikult koolduvad, ja seda ei mõista orkid ilmaski. Ning neil jõujoontel on lisaks omadus sujuvalt oma asendit muuta, nii et töö on peaaegu niisama närviline ja riskirohke nagu börsimaakleril.

Ja muide – kreatiivredaktor oletab, et sõna smart, see tähendab „nutikas”, tuleneb iidsest dollarimärgist (nii nimetati kunagi manitusid) ja sõna „turg” lühendist mart. Vägagi võimalik. Kuid smart free speech’i valdamine iseenesest on üsna madalalt tasustatud oskus, sest pakkumine ületab tunduvalt nõudmise.

Ärge ainult arvake, et ma vaatan neile tegelastele ülalt alla. Olemuselt ei ole ma neist mingil moel parem. Kommertsliku visuaalkunstnikuna olen ma kahtlemata aravereline konformist, ja asjade selline seis rahuldab mind täielikult. Kuid lendurina olen ma julge ja kogenud, see on tõsi. Peale selle olen ma leidlik ja tuline armastaja, kuigi too, kellele mu armastus on suunatud, ei suuda seda ilmselt kunagi tõeliselt hinnata. Kuid sellest hiljem.

Niisiis, kõik sa alguse sellest, et mulle ja Bernard-Henrile tehti ülesandeks filmida uudissaadete tarvis sõja number 221 formaalne videopõhjus, niinimetatud casus belly (ekraanisõnastikud kinnitavad, et see kirikuinglise väljend on alguse saanud iidsest idioomist „ära katkestada /vaenlase/ kõhuke”). Filmimine tähendab tegelikult organiseerimist. Mina ja Bernard-Henri saame sellest aru sõnadeta, sest oleme üheskoos alustanud juba kaks sõda – number 220 ja number 218. Üheksateistkümnenda alustasid meie loomingulised konkurendid.

Casus belly organiseerimine on salajane, delikaatne ja üldsegi mitte lihtne ülesanne, Seda usaldatakse ainult parimatele asjatundjatele. See tähendab meile.

Sõja kõige veenvamaks ja täiesti vaieldamatuks videopõhjuseks, milles on ühel nõul absoluutselt kõik kriitikud, kommentaatorid ja panditid, peetakse tänapäeva visuaalkultuuris, nagu ka sajandeid tagasi, niinimetatud damsel in distress’i. Palun jälle vabandust kirikuinglise keele pärast, kuid teisiti pole seda võimalik öelda. Pealegi meeldib mulle nende sõjakate, otsekui püssirohusuitsust läbiimbunud sõnade kõla.

Damsel in distress ei ole lihtsalt „neidis kurvastuses”, nagu seda väljendit tõlgitakse. Kui see orki neidis magab kuskil laudalakas ja näeb painajalikku und, mis ajab ta higile ja värisema, siis ei anna see veel põhjust pommitamiseks. Kui orki neidis on sõnnikus püherdanud, vanamuti käest kõrvakiilu saanud ja ulub keset lompi, siis on sellestki vähe tulu, kuigi tema kurvastus võib olla täiesti puhtsüdamlik. Ei, damsel in distress eeldab ühelt poolt ahistatud puhtust ja teiselt poolt seda ähvardavat raskerelvadega kurjust.

Niisuguse mis tahes lahutusastmega pildikese genereerimine võtab meie sommeljeedel aega kõige rohkem viis minutit. Kuid selliste asjadega tegeleb CINEWS INC-is ainult meelelahutusüksus. See, mis satub uudistesse, peab füüsilises plaanis tegelikult toimuma ja saama osaks Kõiksuse Valgusest. Thou shalt keep thy newsreel wholesome,7 on öelnud Manitu. Võib-olla ta ei olegi seda öelnud, kuid nii on meile vähemasti teada antud.

Nimelt religioossetel põhjustel filmitaksegi uudised pühakoja tselluloidfilmile. Footonid tungivad valgustundlikku emulsiooni, mille Manitu Koja teenrid on valmistanud iidsete retseptide järgi täpselt niisamuti, nagu seda tehti aastasadu tagasi (koguni lindi laiust järgitakse hardalt).

Filmilint peab olema süttiv, sest Õpetussõnades leidub lause „leegitseb nagu Manitu veri”. Miks aga on tarvis säilitada valguse elusat jäljendit, selgitatakse Müsteeriumidesse pühendamisel, kuid mina olen põlvpükstest juba liialt välja kasvanud, et seda mäletada – ja pealegi ei taha ma süüvida teoloogilistesse küsimustesse. Oluline on siin üks asi – filmikaamera võtab minu Hennelores hirmus palju ruumi. Kui poleks seda kaamerat, rääkimata rakettidest-kahuritest, saaks ülejäänud tehnoloogia ära mahutada falloseimitaatorisuurusesse konteinerisse. Aga mis parata, kui selline on Manitu tahtmine.

Kui kõne all on uudised, siis ei saa me sündmuste kujutamist võltsida. Ent Manitu, nagu teoloogid sellest aru saavad, ei hakka vastu vaidlema, kui me aitame õige veidi kaasa nende sündmuste toimumisele. Mõistagi ainult karvavõrd – ja seda piiri tunnetavad ainult tõelised professionaalid. Niisugused nagu mina ja Bernard-Henri. Me ei võltsi tegelikkust. Kuid me võime talle teha nii-öelda keisrilõike, tuues esile selle, millest ta on tiine – sobivas kohas ja vajalikul ajal.

Me ootasime operatsiooniks sobivat hetke mitu päeva. Siis teatas urkagaani kaaskonda kuuluv agent, et Rvan Durex, kes oli end juba määrinud ülestõusnud orkide verega (telekaamerate salk jõudis raketilöögiga ära hoida suurema verevalamise, kuid kagaani südametunnistusele jäid kollateraalsed ohvrid), on tagasi pöördumas Slavasse (sellist nime kannab orkide pealinn)8 mööda põhjapoolset maanteed.

Lendasime koos Bernard-Henriga otsekohe talle vastu.

Kui ma ütlen „lendasime”, siis tähendab see, et sinna lendas mürskude ja laetud filmikaameraga minu Hennelore. Temaga oli kaasas minu teadvus, kuid keha jäi koju – see ainult keerutas pead, lahinguprillid ees, ja vajutas kangidele. Kuid Bernard-Henri toimetati Orklandi päriselt, selline on kord juba tema töö. Muidugi on see risk. Ent kui sealsamas kõrval on mu Hennelore, pole see risk kuigi suur.

Platvorm pani Bernard-Henri maha teepervel paari kilomeetri kaugusel Slavast – ja varjus pilvedesse, et mitte kulutada akusid kamuflaažile.

Missioon oli alanud.

Bernard-Henri käskis mul vaadelda ümbrust ja otsida sobiv faktuur, senikaua kui tema palvetab. Nojah, palvetab … Tegelikult pumpas vana saatür end lihtsalt aineid täis, nagu alati enne lahinguvõtteid. Kuid vanemsommeljeed vaatavad sellele läbi sõrmede, sest niimoodi näeb Bernard-Henri kaamera ees parem välja.

Ja see on ühe ekraanil näidatava diskursmongeri töös igal juhul kõige tähtsam. Avalad žestid ja poos, rahulik ja aeglane hääl, enesekindel olek ja jutt. Ei mingit pea sügamist, ei mingeid käsi taskus. Me elame visuaalses ühiskonnas ja ekraanimulina mõtteline sisu tagab kõigest ühe viieteistkümnendiku selle üldisest efektist. Ülejäänu annab pilt.

Bernard-Henri pulbrid hakkavad täit mõju avaldama umbes tunnipooleteise pärast – ja just siis pidi nähtavale ilmuma kagaani kolonn. Aega oli, kuid seda ei tohtinud raisata, oli tarvis kähku leida faktuur.

Ma tõusin kõrgemale.

Maastik oli üsnagi depressiivne. Õigemini oli ta ühel pool teed koguni maaliline, kui seda sõna saab Orklandi puhul üldse kasutada – seal olid kanepi- ja banaaniistandused, kitsuke jõgi ja paar haisvat orkide küla. Ja teisel pool teed algas Orklandi kõige süngem džungel. See ei ole sünge puhtalt iseenesest, vaid selle tõttu, mis on tema taga. Mõnesaja meetri kaugusel kasvab puid üha hõredamalt ja algab tohutu soo, mis on kohakaasluse alusel ühtlasi surnuaed.

Orkid nimetavad seda Mälestamise Sooks – kogu Slava matab sinna oma surnuid. Kõrgelt näeb see välja nagu sünge hallikasroheline järv, kuhu soontena suubuvad niitpeened ojad ja jõed. Järv on peaaegu üleni kaetud väikeste kollaste, hallide ja tumedate träpsudega, mis siit ülevalt meenutavad tedretähti. Need on orkide ujuvad kirstud, niinimetatud sputnikud – ümmargused paadid, mis kaetakse õlgedest kaanega, milles on püsti neli toigast. Orkid usuvad, et nendes riistapuudes lendavad nende hinged kosmosesse Manitu juurde. No ma ei tea, ei tea.

Mets piki sooserva on orkide endi istutatud – sihilikult (jah, juhtub isegi niisugust asja, et ork istutab puu). Nad tegid seda sellepärast, et tõrjuda haisvat sinirohelist löga kaugemale teest ja oma köögiviljapeenardest. Kui kagaan siit läbi sõidab, saadab teda alati valvemeeskond, sest siin on hõlpus varitsust teha. Kuid üldiselt näeb siin inimesi harva – orkid kardavad oma surnuid. Keegi on neile pähe tagunud, et iga nende põlvkond reedab ilmtingimata eelmise, ja hirm esivanemate ees on saanud neil otsekui kollektiivseks neuroosiks. Seda toetavad ka soos elutsevad rammusad krokodillid, kuigi need veest välja ei roni. Neile aitab sputnikutestki.

Muistsetel aegadel asusid siia elama niinimetatud targad, kes tahtsid igapäevase lähedusega surmale rõhutada oma teispoolsuse-staatust. Linnaorkid käisid nende juures, et ennustada raamatu „Dao Pesding” järgi – nad uskusid, et sedaviisi saab esitada küsimuse Manitule endale (ma ei tee nalja, orkidel on niisugune raamat tõesti olemas, kuigi selle on kirjutanud, nagu arvata võib, pigem meie sommeljeed). Ent orkide valitseja Prosr Liquidi ajal vabad targad kaotati ja kõik ennustajad allutati kindralstaabile. Sestsaadik käib kalmumetsas ainult noorus – paarikesed, kel pole kohta, kus omaette olla. Surnuid ja krokodille nad muidugi kardavad, kuid armastus on surmast vägevam. Kui ma oleksin filosoof nagu Bernard-Henri, ülistaksin vanaprantsuskeelse lauluga ilmtingimata elu salajast pidu, mis õilmitseb nendes surnud padrikutes.

Sobivaid modelle oleks võinud otsida orki külade ümbrusest, kus õrnas eas orki piigad oma karjaga ringi hulguvad. Aga võis lennata ka piki džungli serva kulgeva tee kohal. Ma valisin teise võimaluse, ja kui olin kõige rohkem viis minutit lennanud, sattuski mulle ette täpselt see, mida mul oli tarvis.

Teepervel kõndis paarike. Need olid orkid, poiss ja plika, ühevanused – arvata kuueteistkümnesed või pisut üle selle. Ma nimetan seda vanust nii kõhklematult, sest orkidel on see consent age, ja kui kumbki neist oleks noorem olnud, oleksid nad vaevalt söandanud ennast koos näidata. Orki võimud jäljendavad nürimeelse püüdlikkusega meie seksuaalrepressioonide mehaanikat – küllap nad oleksid ka meie vanusepiiri kasutusele võtnud, kui vaid meie nõunikud oleksid sihukest asja lubanud. Nad paistavad arvavat, et just sedakaudu kulgebki tee tehnotroonilisse ühiskonda. Ja tõttöelda pole neile ka mingit teist teed jäänud.

Paarikesel olid kaasas õnged. Asi oligi selge – „kalalkäik” asendab noortele orkidele kinosaali viimast rida.

Ma tegin maksimaalse suurenduse ja silmitsesin mõnda aega nende nägusid. Noormees oli tavaline orki poisslaps – üsna meeldiv linalakk. Nad on kõik niisugused, kuni hakkavad priiust jooma ja endale duriani süstima. Kuid damsel oli lausa ideaalne.

Kaadris nägi ta välja lihtsalt äge. Esiteks ei paistnud ta lapsena, ja see oli hea, sest lapsukesi oli näidatud enne kaht viimast sõda ja vaataja oli neist väsinud. Teiseks oli ta väga ilus – bioloogilise naise kohta, tahan ma öelda. Olin täiesti kindel, et Bernard-Henril tuleb otsekohe tahtmine kaitsta säärast põrsakest mõne ohu eest.

Ma vaatasin manitud. Kagaan oli alles kaugel ja mul oli veel aega. Kuid vaevalt oli mõtet mingit muud materjali otsida. Teatasin Bernard-Henrile lühidalt oma leiust, saatsin plika näolapi tema manitule ja tema läks silmapilk liimile, tabasin selle ära tema hingamisest. Siis lülitasin sisse maksimaalmaskeeringu, lendasin ettevaatlikult paarikesest mööda, asusin neile selja taha ja püsisin neil kannul, kuulates nende vadinat.

Nad keerasid metsa ja leidsid endale varsti murulapikese ühe sohu suubuva oja kaldal. Ja asusid seal otsekohe … kala püüdma. Poiss oli vist õngesportlane – ja peletas kõik muud mõtted endal peast. Tütarlaps hakkas varsti silmanähtavalt igavlema, mina niisamuti, kuid poiss muudkui õngitses. Ning kala võttis.

Kui kolonni tulekuni oli jäänud pool tundi, hakkasid asjad neil liikuma pisut huvitavamas suunas. Ent minul oli paraku juba aeg sekkuda.

#

Grõm vaatas taevas rippuvat Byzantioni musta kera.

Kui pea hästi madalale lasta ja silmi vidutada, siis võis kujutleda, et see on siinsamas puu otsas elutseva hiigellinnu pesa. Kui silmi veel rohkem vidutada, võis kujutleda, et see on mingite titaanlike jalgpallurite pall, mis on lennanud siia kaugest muinasajast, kui ümberringi polnud veel palme, palju päevi aastas sadas lund ja mööda valget lumevaipa kõndisid karvased mammutid …

Grõm vaatas Chloe poole.

„Seda peab kohe tegema,” mõtles ta. „Pärast on hilja … Aga kuidas? Et tõusengi kohe nüüdsama püsti, astun ligi ja võtan ümbert kinni? Ja tema küsib seepeale – mis sul äkki hakkas? Miks just praegu, ja mitte varem? Kuramuse õnged …”

Kõikide märkide järgi tahtis Chloe sedasama mis temagi. Ta ei olnud end enne kohtumist värvinud – noorte käitumistava põhjal anti nii mõista, et oodatakse otsusekindlat tegutsemist, mille aegu meik võib kannatada saada.

Ja hea oligi, et ta polnud end meikinud.

Tema ümarik pea, naljakalt õieli kõrvad, õhetavad põsed ja sile nahk – nagu lahingutrummil – meeldisid poisile ilma kosmeetikata palju rohkem. Chloe lõhnas ka väga meeldivalt, üldse mitte orkilikult – arvatavasti pani ta ööseks oma riiete vahele lõhnataimi. Või oli ta ostnud sel hooajal moes olevat lõhnaõli Ancient Serpent – tema perekond ei kuulunud just vaeste hulka.

Ka tema rõivastus oli stiilne. Tal oli seljas uus koolikleit, mis ühteaegu tuletas meelde lapsepõlve ja samas kutsus sellega hüvasti jätma. Ja veel oli tal seljas vest, mida kaunistasid Nicolas-Olivier Laurence von Trieri portreed tema eri aastatel mängitud rollides. Niisuguseid vestikesi kirjaga Two cultures – one world valmistati Kollases Tsoonis ja need maksid vähemalt sada manitud. Grõmi peres tühja-tähja peale nii palju ei raisatud. Ja üle õla rippus Chloel dobermanni nahast kosmeetikakott – ka see polnud just odavate killast.

„Ära tuku, sul võtab jälle.”

Grõm tõmbas õnge välja, sikutas kala konksu otsast ja viskas Chloele. Tüdruk püüdis selle kinni ja laksas kergelt kala peaga vastu kivi. Itsitas siis ja laksas veel kord. Ja veel.

Grõmi kannatus katkes, ta tuli ja võttis tüdrukul viskleva kala käest. Ta lõi selle üheainsa hoobiga oimetuks, viskas maha ja läks oma õngede juurde tagasi.

Sõimelda ta ei tahtnud – teiste orki plikadega võrreldes oli Chloel hea süda. Ta ei piinanud kunagi moskiitosid, enne kui need surnuks lõi.

„Mis sa tigetsed,” ütles Chloe ja torkas kala kilekoti põhja, kus kaks tükki juba veenatukeses vaevlesid. „Mul on igav. Täitsa ilmaaegu vantsisin siia.”

Grõmil võttis sisemuse külmaks.

„Läbi kõik,” mõtles ta. „Ja pärast ta enam ei tulegi …”

„Kui sul on igav, eks räägime siis,” pakkus ta.

Õnneks jätkus tal kätele tegevust – uus ussike tuli konksu otsa ajada.

„No olgu,” ohkas Chloe ja pani käed ümber põlvede.

Grõm heitis õnge vette, tuli Chloe juurde ja istus tema kõrvale, niimoodi, et talle kogemata külge ei puutuks.

„Kas sul on kirjand juba kirjutatud?”

Chloe noogutas.

„Kirjutasin maha. Ja sul?”

„Ei ole,” ütles Grõm. „Ma pole veel alustanudki.”

„Siis oled jännis,” konstateeris Chloe.

„Miks nii,” vastas Grõm. „Ma kirjutan päevaga ära. Viksin „vabast entsüklopeediast” maha.”

„Sa muudkui kelgid oma entsüklopeediaga,” ütles Chloe. „Viid iga kord jutu sinnamaale, et saaksid selle ära mainida. Mis oleks, kui mina hakkaksin kelkima, et minu isal on mootorratas?”

Grõm läks näost punaseks – tüdruk oli märki tabanud.

„Loll oled,” ütles ta. „Ega ma sellepärast entsüklopeediast rääkima ei hakanud. Mul tuli meelde, et ma ei suuda isegi sealt mõnda asja leida.”

„Mida siis?”

„Kas või seda, et miks kõikide orki dünastiate nimed valitakse kõrgemalt poolt? Rvanid näiteks. Ja Visit, ja Durex – need pole ju orki sõnad, eks ole?”9

„Ega ei ole küll,” jäi Chloe nõusse.

„Võetakse iidsed sõnad, millest rahvas aru ei saa. Võib-olla on neil solvav mõte, mida meie ei teagi. Ja ka sõdurite rõivad mõtlevad nemad välja. Meile saadetakse enne sõda ainult lõiked. Entsüklopeedias pole selle kohta sõnakestki. Turul räägiti, et Rvanid hoiavad kogu riigikassat inimeste käes. Muidu ei trükiks inimesed meile manitusid.”

Chloe andis Grõmile kerge võmmu kuklasse.

„Sina pea sellest parem suu,” ütles ta. „Muidu keedetakse sind sita sees koos leppimatutega. Kus mul Kollase Tsooni kangelane väljas.”

Võmmu andes nihkus tüdruk lähemale, et Grõm tunneks tema külje puudutust. See oli väga meeldiv. Kuid poiss tõmbus miskipärast eemale. Chloe ohkas.

„Ja vaata veel seda,” ütles Grõm, pistis käe taskusse ja võttis välja viiemanituse rahatähe.

Ta voltis selle keerulisel moel kokku, nii et hambulise peakattega holograafiline hiiglane, kes hoidis õlgadel Byzantioni kera, muutus ääretult jälgiks kääbuseks, kelle jalad kasvasid välja kaenla alt.

„Sa oled mu oma poliitikaga ära väsitanud,” ütles Chloe. „Ja sul võtab jälle.”

Grõm pani raha taskusse tagasi, jooksis õngede juurde, tõmbas kala osavalt välja ja viskas selle Chloele. Seekord surmas tüdruk kala ühe hoobiga.

„See on juba neljas,” andis ta teada, torgates kala veega kilekotti. „Hakkame ehk nüüd astuma, enne kui krokodill meid nahka paneb.”

Grõm noogutas stoiliselt.

„Ma panen siis natuke värvi peale,” ütles Chloe ja vaatas varjamatu pilkega talle otsa.

Grõm pööras pilgu kõrvale.

Chloe sidus kalakoti kindla topeltsõlmega kinni, avas oma koeranahast koti ja asus end ilusaks tegema.

Silmanurgast tema poole kiigates korjas Grõm õnged kokku. Kui ta meel poleks olnud nii mõru, küllap siis oleks asi talle siis naljagi teinud. Ta teadis peast kogu järgnevat tegevuskava, sest oli seda eelmise, samavõrd lootusetu kalalkäigu ajal juba näinud.

Chloe võttis kotist söepliiatsi ja joonistas laubale kolm murtud siksakki, mis meenutasid vanaduskortse – need olid niinimetatud tarkusejooned. Orki tüdrukud uskusid, et see annab neile targa väljanägemise, kuid Grõm kahtles selles. Nüüd sigines tüdrukule kätte valge savipliiats. Ta võõpas oma rõõsad põsed paksult valgeks, pani savi ära ning võttis kotist põsepuna ja maalis valgele savile kaks erepunast sõõri, mis pidid kujutama noorusvärsket jumet.

Protseduuri lõpetuseks surus ta ettevaatlikult ninale massiivsed mustad klaasideta prilliraamid, mis olid kahest kohast niidiga kokku seotud: plikamoe viimane viiksatus.

Kuid isegi pärast kõiki neid sooritusi oli temas Grõmi meelest ometi säilinud midagi veetlevat, ehkki Chloe meenutas talle praegu orki rahvajutu kangelannat notsu Ruikut, kes püherdas mudas ja heintes, et Suure Õgimispäeva eelõhtul teeselda vana rotti ja pääseda oma saatusest. Rahvajutu moraal oli lihtne – kõik notsud söödi ära vaikuses, ainult Ruiku üle visati nalja.

Kosmeetikatarbed jälle kotis, keeras Chloe oma armsa näolapi ülespidi ja läkitas Grõmile oma tihedate vasekarva ripsmete alt lummava pilgu.

„Me võime minna,” ütles ta.

Ja nüüd, võib-olla sellepärast, et Chloe meeldis talle praegu hoopis vähem, tegi Grõm lõpuks otsustava liigutuse.

Ta astus Chloe juurde, embas teda söakalt ja suudles – esiteks põske ja siis ülahuult.

„Mis sul hakkas … Mis asja … Oi! Jäta järele, idioot, ma panin juba värvi peale … Tõsiselt …”

Kuid Grõm ei jätnud järele, mõni minut keskendunud nohisemist ja juba oligi Chloe selili ning võidurõõmus Grõm tema peal ning tegi tõeks kõike, mida oli seni endale lubanud ainult mõtetes.

Chloe ei ergutanud tema tegevust mingil moel, kuid ei osutanud ka erilist vastupanu – ta vaatas mujale, krimpsutas nägu ja ohkas põlglikult, nagu oleks see kõik juba palju aastaid tagasi ta hirmsasti ära tüüdanud. Grõm polnud just eriti osav, sest tal polnud peaaegu mingeid kogemusi, kuid kõik vajalikud nööbid said lõpuks lahti tehtud, riideribad eest lükatud, ja ta taipas, et nüüd see tõepoolest juhtubki.

See hakkaski tegelikult juba juhtuma, kui Chloe laksas talle äkki tugevasti peopesaga vastu selga.

„Vaata,” sosistas ta ja nooksas peaga murulapi poole.

Grõm tõstis pilgu.

Tema ees ei olnud mitte midagi. Ent sellest, kuidas Chloe keha pingule tõmbus, sai ta aru, et tüdruk ei tee nalja.

Ja siis nägi ka tema.

Murulapi kohal õhus virvendas midagi. Seal võbises mingi ebamäärane laik. Õigupoolest ei võbisenud mitte laik, vaid puud teisel pool murulappi – seda juhtub, kui vaadata palaval päeval läbi kuuma õhu lainete. Algul oli see peaaegu märkamatu, kuid mida kauem Grõm vaatas, seda imelikumad paistsid puud selles laigus: nagu ei olekski seal päris tüved ja oksad, vaid nende peegeldus, mis on peegelkoridoris moondunud.

„Kas sa näed?” sosistas Chloe.

„Jah.”

„Mis see on?”

„Oota,” ütles Grõm.

Laskmata Chloel enda alt välja libiseda, haaras ta pihku mullakamaka koos rohukõrtega, kergitas end ja viskas selle võbisevasse sõõri.

Seda poleks ta pidanud tegema.

Selle asemel, et laigust läbi lennata, pudenes muld maha. Löök polnud üldse tugev, kuid laiguga toimusid seejärel täiesti jahmatavad muutused.

Sekundi murdosa jooksul koondus laik oma keskpunkti ja kadus. Ning sellesse kohta, kus ta nüüdsama oli olnud, tekkis Surm.

Grõm sai otsekohe aru, et see on tema – just nagu oleks talle seda juba näidatud ja seletatud, missuguseks osutub nende viimane kohtumine. Ta tundis Surma ära ja peaaegu ei ehmunudki.

Surm oli tuhmilt must ja sarnanes pika madala mootorrattaga – sel polnud rattaid, kuid ninas oli see-eest hulganisti ebasümmeetrilisi laternaid. Mõned olid läbipaistvad ja mõned valkjad nagu pimeda silmad. Mootorrattal polnud sõitjat, kuid Surma puhul ei tundunudki see ebaharilik. Surmal olid lühikesed mustad tiivad, mis sirutusid viltuselt mitmele poole, ja tema viltune ebasümmeetriline kere koosnes paljudest sujuvalt õõtsuvatest pindadest, need olid nagu mingid vahetpidamata avanevad ja sulguvad klapid.

Surmal oli koguni tätoveering – ninasse koonduvad punased nooled, mis kere keskel olid murtud siksakiks. Noolte all olid pisikesed märgid, mis tähistasid võite – need olid suuremad ja väiksemad inimkogud, arvud kõrval, väga soliidsed arvud. Kohe arvude järel paistsid kerel tahmunud terasplaadid, mille keskelt vaatasid vastu lühikesed kahuritorud. Ja Surm sumises – kuid päris tasakesi. Kui Grõm poleks hoolega kuulatanud, poleks ta seda ilmaski tähele pannud.

„Kaamera,” sosistas Chloe puhtalt hingeõhuga, ja Grõm mõistis, et Chloel on õigus.

Kuid see ei tähendanud üldsegi, et ta oleks Surma suhtes eksinud.

Ta polnud kunagi näinud sõjaväe telekaamerat nii ligidalt. Ainult piltidel.

„Ära värise nii hullusti,” sosistas Chloe. „Kui see oleks tahtnud tappa, oleks ta juba tapnud. Sel on midagi vaja. Tõuseme püsti, ainult hästi aeglaselt … Ja tõsta käed.”

Püüdes järskudest liigutustest hoiduda, ajas Grõm end jalule – ja sai aru oma olukorra kogu täbarusest. Chloel polnud muret: püsti tõustes kohendas ta lihtsalt kleiti. Kuid Grõmi püksid vajusid rebadele ja nii ta seal seisiski, häbist punane, ja vaatas tema ees rippuva musta mootorratta valkja kaega silmaaukudesse.

Äkki kostis valju muusikat – kaamera välisvaljuhääldid hakkasid tööle.

Muusika oli kummaline, üldse mitte orkilik. See oli ähvardavalt läbitungiv ja tõi meelde muistsed ajad, unustatud kuulsuse ja surma. See mängis terve minuti, mitte vähem – ja muusika lõppedes tundis Grõm rinnus niisugust vaprust, et kummardus, tõmbas püksid üles ja pani nööbi kinni.

Muusika vaibus ja kaamera õõtsatas õhus sujuvalt, otsekui näidates, kuhupoole minna. Grõm astus ebalevalt sammu selles suunas ja kaamera noogutas otsekohe oma valget nina – just nagu inimene, kes väljendab nõusolekut.

Grõm astus sammu, siis teise. Kaamera nihkus edasi koos temaga.

„Ta tahab, et me läheksime tee peale,” ütles Chloe.

„Ma sain aru,” vastas Grõm. „Või jookseme parem metsa? Kuidas ta meid ikka puude vahel püüdma hakkab?”

Seda oli raske uskuda, kuid kaamera oleks nagu kuulnud tema sõnu. Ta keeras end metsa poole, mis jäi muruplatsi ja tee vahele, ja Grõm nägi tema koolduvat keret profiilis. Ühel stabilisaatoril tuli nähtavale Byzantioni embleem – peegelpildis topelt-B, mis nägi välja nagu püstkriipsuga poolitatud number kaheksa.

Kostis vali ragin, kaamera mähkus suitsupilve ja metsa poole sööstsid mingid väga kiired punased niidid, suitsune jälg järel. Seal, kus need niidid põrkasid kokku tüvedega, kerkisid purustatud puusäsi kollased pilved ja kõrged vanad puud varisesid mitmele poole otsekui läbiraiutud küünlad.

Siis jättis kaamera tulistamise, pööras end Grõmi ja Chloe poole ja vangutas mitu korda nina – täpselt nagu inimene, kes eitavalt pead raputab. Kui ta liikumatuks jäi, oli langevate tüvede raginat veel kuulda.

„Nii ta meid püüabki,” ütles Chloe. „Said aru?”

„Sain,” vastas Grõm ega teadnud ise, kas kaamerale või Chloele.

Tee poole viis nüüd suitsev siht ja marsruuti valida polnud raske. Kaamera laskis nad endast mööda ja järgnes neile läbi õhu.

Tee peal jäid Grõm ja Chloe seisma.

„Mis siis nüüd?” küsis Grõm.

„Kohe tehakse selgeks,” oletas Chloe.

Grõm pööras end kaamera poole.

Kaamera käitus imelikult. Nendelt oma valkjaid silmakoopaid pööramata liikus ta üles ja kõrvale, päikese poole – ning kadus äkki ära. Grõm sai aru, et ta oli jälle kamuflaaži sisse lülitanud. Nüüd oligi käsitamatu, kus ta on – mingit õhu võbelemist polnud enam võimalik silmaga tabada.

Grõm uuris mõned sekundid taevast.

„Võib-olla lendas ta minema?” oletas ta.

Keegi ei vastanud.

Grõm pööras end ja nägi, et Chloe lamab keset teed, ise ilusasti keras. Ta näis rahulikult magavat ja tema käest paistis mingi roheline noolejupp. Grõm tahtis kummarduda, kuid kuulis mingit klõpsatust ja miski torkas teda. Ta nägi samasugust rohelist noolejuppi paistmas oma rinnast. Ta tõmbas selle välja – plastpulga otsas oli lühike painduv nõel, nii peenike, et polnud näha verepiiskagi.

„Pole lugu,” jõudis ta mõelda.

Ja siis tuli tal hirmus tahtmine tee peale maha istuda ning polnud vähimatki võimalust sellele soovile vastu seista. Ja kui ta oli istunud, sai selgeks, et tuleb pikali heita, ja ta heitiski.

Chloe lamas tema kõrval, ta nägi tüdruku kleiti, õlga ja natuke nägu. Tüdruku silmad olid lahti, kuid ta vaatas kõrvale.

Grõm ei saanud toimuvast kuigi hästi aru. Talle tundus, et peab ennast natuke koguma ja siis suudab ta püsti tõusta. Oli tarvis, et keegi oleks teda natuke aidanud, andnud talle pisikese tõuke – ja siis oleks tardumus järele andnud. Kuid abi ei tulnud.

Päike oli vist jõudnud taevavõlvil natuke edasi liikuda. Nüüd tundis ta veel üht torget, seekord jalga, ja halvatus kadus otsekohe. Ta pööras pead ja nägi, et ka Chloe oli elule ärganud.

Tüdruk oli juba peaaegu püsti, kui sai äkki niisuguse hoobi selga, et langes kohe siruli tolmu. Grõmile paistis, nagu oleks päike pilvede taha läinud. Ta vaatas üles.

Poolt taevast varjates kõrgusid nende kohal relvastatud ratsanikud. Nende selja taga oli terve kavalkaad, millel Grõm ja Chloe olid tee peal ees.

Ilmselt oli seal reisimas keegi väga tähtis isik. Tema kaitsesalgas olid hobustel Slava garnisoni gandžuberserkid – halli habemega vägilased, valejuustest rastapatsid tolmu täis ja lühikesed luust piibud hambus. Neil olid seljas mustad kamuflaažturvised ja relvadeks rasked odad. Üks ratsanik oli just torganud Chloed selga oda tömbi otsaga ja võttis nüüd hoogu, et teravik sisse lüüa. Berserkid tapsid ilma mõtlemata ja Grõm kangestus õudusest.

Kuid siis kostis lühike käsklus ja berserk langetas oda. Ratsanike rivi jagunes kahte lehte ja nad taandusid teepervele.

„Püsti!”

Grõm ja Chloe ajasid end kuidagiviisi jalule.

Nende ees oli must Motorenwagen, pikk ja lahtine, üks kõige kallimaid. Niisugune võis olla ainult ülimalt tähtsal vertuhail10.

Kuid selles ei istunud üldsegi mitte globaalurkid, vaid sünged mustades tolmumantlites hüvaturvajad. Kaugemal seisis teine Motorenwagen– samuti must, kuid veel madalam ja uhkem, ainult kinnine. Ja veel kaugemal kõrgus punane kuldsete spastikatega palankiin, sees eesriide taga Manitu imettegev pale. Seda kandsid higised rammumehed, lühikesed sametpüksid jalas, neli meest iga kandepuu juures.

Teise Motorenwageni katus avanes sujuvalt, keerdudes istmete taga teokarbiks. Ukse juurde sööstis otsekohe suurest innust hüplev õukonnasekretär-kastraat, jalas vapimustriga sukkpüksid ja ees kukemask.

Motorenwagenis istus …

Grõm ei uskunud oma silmi.

Seal istus Rvan Durex, urkide kagaan ja valitseja, seitsme sõja suur kangelane. Temast vasakul lösutas tagaistmel üleni maiustustest kleepuv lemmikpoisu. Paremal säras kuldkettides kummist naine – seesugune, nagu neid tehakse Big Byzis. Kagaan ei armastanud naisi ja seda teadsid kõik. See oli lihtsalt staatuse, tolerantsuse ja kultuuridevaheliseks dialoogiks valmisoleku sümbol.

Suure juhi sünge nägu – viltu lõigatud põskhabe ja hallid kotid silmade all – ei tõotanud midagi head. Ta tõstis käed ja haigutas, sirutades oma mustast atlassist juudikuube surutud keha.

„Mis see on?”

Sekretär tõmbus kooku, et tema maski nokk ulatuks lähemale isanda kõrvale, ja hakkas vaikselt rääkima, osutades Grõmi ja Chloe poole.

Kortsud Rvan Durexi näol silenesid ja ta muigas.

„Tee peal?” küsis ta.

Sekretär noogutas.

Rvan Durex heitis Grõmile hindava pilgu – otsekui aru pidades, kas võtta ta paažiks. Grõm pani tähele, et kagaani lemmik silmitseb teda samuti hoolega. Durex pööras pilgu Chloele, siis vaatas uuesti Grõmi – ja mõtles nähtavasti ümber.

„Jalust ära,” viipas ta käega.

Ja nüüd juhtus midagi ootamatut.

„J’accuse!”kõmises tee kohal võimukas hääl.

Nii kohkunud, kui Grõm kõigest juhtunust oligi, kohkus ta nüüd veel hullemini. Kagaani juuresolekul ei võinud keegi niisugust tooni kasutada.

Mitte keegi peale diskursmongerite.

See vihisev, piitsaplaksuga sarnanev hüüatus oli Urkainas kõigile teada. Sellega hirmutati lapsi, sest selle järel tuli surm. J’accuse tähendas „ma süüdistan”, kuid mitte kirikuinglise, vaid mingi teise iidse suguharu keeles – tollest suguharust pidavat pärinema diskursmongerid.

Chloele astus kiirel sammul lähemale teadmata kust tekkinud inimene – ilmselt oli ta rongkäigule lähenenud sellal, kui kõikide pilgud olid pööratud kagaanile.

Inimene oli pikka kasvu ja temast kiirgas majesteetlikkust, kuigi ta oli rõivastatud lihtsalt, koguni vaeselt – kotiriidest hõlsti, nöörijupp vööks. Majesteetlikkuse mulje lõid hallid õlgadeni lokid ja kotkanina. Nii nägid välja rüütlid ja kangelased.

Grõmile meenus miskipärast otsekohe Esivanemate Muuseumis nähtud vanaaegne kuldrandiga münt – üks oiro – , millel oli kujutatud kaks teineteisega kokkusulavat inimkontuuri, käed ja jalad laiali. Selles kujutises oli nii palju vabadust ja uhket väärikust, et kohe sai selgeks – münti polnud verminud ei orkid ega isegi mitte byzantlased. Sildil oli selgitav kiri: „Nn. „Vitruvia mehearmastajad”, Leonardo da Vinci gravüür.” Paljastavast selgitusest hoolimata jättis münt Grõmile sügava mulje. Ja umbkaudu samasuguse tunde tekitas temas see diskursmonger.

Too oli nähtavasti ka ise toimuvast elevil: tema alumine lõualuu vabises vaevumärgatavalt, nagu lausuks ta väga kiiresti mingeid pisitillukesi sõnu, ja silmad läikisid eredalt. Ta hoidis käes kaardus otsaga saua, otsa ümber oli põimitud nahkrihm. Kui ta käed üles tõstis, paistis hõlsti hõlmade vahelt sellega täpselt samas toonis soomusvest. Niisuguseid oli ainult inimestel.

Kagaan vaikis ja vahtis süngelt võõrast – etiketi järgi oleks niisugusele etteastele vastamine tähendanud au kaotamist.

Esimesena kogus end kukemaskiga sekretär.

„Kes sa niisugune oled?” tuli ta süseräänile appi. „Mida sa teed urkide maal ja mis õiguse ja voliga astud sa ette urkagaani teele?”

Inimene tegi sammu Chloe poole ja embas tema õlgu vaba käega.

„Ma vastan sulle,” müristas ta, tõstes oma saua veel kõrgemale. „Ma olen filosoof. Aga kui sulle on arusaamatu, mida see sõna tähendab, siis las ma olen sulle lihtsalt üks hooliv mööduja. Mööduja, kellel pole mingeid volitusi peale nende, mida annab talle tema enda südametunnistus …”

Grõm pani tähele, et inimene ei vaata mitte kukemaskiga sekretäri ja kagaani, vaid hoopis teisele poole – ta vaatab õhku metsa kohal. Poiss taipas, et kaamera ripub ikka veel kuskil seal. Toimuv muutus lõpuks ometi väheke arusaadavamaks.

„Ja kuigi mul pole volitusi, on mul uudiseid!” kõmises inimese hästi koolitatud hääl. „Ning need ei meeldi teile. Teie timukate ja mõrvarite kamp ei tee enam kahju sellele lapsele ega pane nendest sinistest silmadest voolama enam ainsatki pisarat!”

Grõm mõtles, et ilmselt ei räägita temast – tema silmad olid kollakashallid. Ja siis nägi ta, kuidas inimene pöörab Chloed vähehaaval nähtamatu kaamera poole ja nügib kõrvale – niiviisi, et jätta Grõm oma selja taha. Ja orkide iidne vaist ütles äkki Grõmile – et ellu jääda, ei pea nüüd põgenema kaamera eest, vaid vastupidi, tuleb iga hinna eest kaadris püsida. Ta astus sammu ettepoole ja seisis Chloe kõrvale. Diskursmonger heitis talle sünge pilgu, kuid teha polnud midagi. Tema hääl kõmises sedaaegu laulvalt tee kohal.

„Iga inimene sünnib vabana, nagu tema on kavandanud Manitu! Ja ma ei saa, ma ei taha vaikida, kui mingi monstrum, täitmatu ja õel elajas, tallab lapsepõlve helge rõõmupeo oma limusiini, lugematute leskede pisaratega kinnimakstud limusiini musta rattakummi alla. Ma ei tea – kuigi teisest küljest oleks väga huvitav teada saada, ja otsekohe –, kui kaua veel kavatseb vaba maailm leppida selle pimeduse sünnitise, selle vabaduse kägistajaga, tehes nägu, et ta ei märka süütuid pisaraid ja verepritsmeid, mis lendavad otse meie optikasse! Mitte miski ei saa õigustada kaitsetu puhtuse mõnitamist, mitte mingid tropid ükskõiksetes kõrvades ei summuta lapsesüdame tukseid, kui see on heidetud roaks koerte ja sigade ette! Täna ma süüdistan orkide urkagaani selles, et ta on oma rahva timukas. Kui kauaks veel me jätame tähelepanuta selle perverdi, sarimõrtsuka, psühhiaatri unelma ja ülimalt ohtliku sadisti elajalikud teod? Kuid ma ei taha enam rääkida sellest värdjast, sest ta ajab mind oksele. Ma tahan päästa seda … Seda … Neid lapsi, kellelt nende karm kodumaa on võtnud õiguse lapsepõlvele ja noorusele … Ma annan teada, et nad on nüüdsest peale Byzantioni kaitse all! Nad saavad õiguse siseneda Big Byzi!”

Ta osutas kaugele mustale kerale taevas ja pööras samal ajal pea kõrvale. Seal, kuhu ta vaatas, olid ainult teeäärsed põõsad. Grõm sai aru, et diskursmonger näitab lihtsalt kaamerale oma õilsat profiili.

„Mitte keegi ei või niimoodi rääkida kagaaniga!” sosistas jahmunult kukemaskis sekretär.

Võõras pööras hetkeks tema poole oma ebamaist rõõmu kiirgava palge ja keeras end kohe jälle asjasse pühendamatuile tühja taevasektori suunas.

„Ja kes temaga üldse räägib, selle sinu kagaaniga?”

Grõmile tundus, et ümberringi jäi väga vaikseks.

Kagaan vaikis endistviisi mornilt, vaadates otse enda ette. Kuid kukemaskis sekretär ei suutnud seda taluda.

„Auhaavamine!” pahvatas ta, tõmbas tupest oma mõõganatukese ja sammus otse diskursmongeri poole.

Too ootas rahulikult, sau kõrgele tõstetud, ja tema näol mängles ikka seesama enesekindla mehe naeratus, kes ei karda surra oma sõnade eest. Ja kui Grõm arvas, et just nimelt see kohe praegu juhtubki, kostis taevast raginat ja juba nähtud punased niidid lõikasid kukemaskiga sekretäri pooleks. Ümberringi kerkisid õhku kõrged põrmusambad.

Kõik, kes tee peal seisid, tardusid liikumatuks.

Ja järgmisel hetkel läks kõik liikvele.

Esimesena liikus paigast Chloe – ta sööstis välja inimese käe alt ja jooksis eemale.

Seejärel toibusid Durexi Motorenwageni ümber seisnud sõdurid, nad haarasid oma relvad ja marssisid inimese poole. Ent niipea, kui nad jõudsid punases loigus ujuva sekretärini, rabasid neid jalust needsamad suitsused punased nooled. Kuigi sõdurite samm oli kiire, jahvatasid kahurid nende rünnaku vaevata läbi. Tee kohale kerkis tolmupilv, mille tagant kagaani Motorenwagenit oli juba vaevu näha, maapinnal kõrgusid lademes lõhkikistud kehad, ja ainult inimene sirutas ikka endiselt naeratades ründajatele vastu oma saua.

Grõm taipas lõpuks, et on viimane aeg tee pealt kadudada. Keegi ei takistanud teda. Ta kihutas mööda berserkidest, kes püüdsid paigal hoida oma hirmul hobuseid, ja tormas metsa. Ta jooksis mõne minuti, komistas siis juurika otsa ja kukkus. Pärast kukkumist jäigi ta pikali, püüdes saada kontrolli alla oma meeletult töötavaid kopse.

Tagapool oli mõnda aega kuulda laske. Siis saabus vaikus.

Ta ootas veel umbes pool tundi ja hakkas mööda metsa minema ning tuli lõpuks välja teele. Mahalastud kolonn oli jäänud metsanuka taha – laibad siia ei paistnud.

„Chloe!” hüüdis ta.

Valjusti hüüda oli hirm, kuid ometi söandas ta hõigata veel kord.

„Chloe!”

„Ma olen siin!” kostis vastus.

Grõm silmas puude äärjoontest eraldunud väikest kogu – Chloe tuli teele umbes sada sammu eespool. Grõm läks talle vastu, kissitades otse näkku paistva päikese käes silmi.

Ta tegi juba suu lahti, et hakata rääkima hiljutisest õudusest, kui selgus, et õudus polnud veel mõelnudki lõppeda.

Chloe selja taga vilksatas läbipaistev vari. Siis tekkis tühjusse kolmnurkne auk, mille servalt ulatus alla ahenev trepp. August ilmus nähtavale pruuni hõlstiga diskursmonger, ta tuli alla, ja enne kui tüdruk jõudis teda märgata, krabas ta Chloe kaenlasse ja lükkas tolle mustava kolmnurga sisse.

Grõm sööstis talle järele, kuid diskursmonger astus juba trepist üles. Grõm jõudis tema jalast kinni haarata, kuid kaotas tasakaalu ja pidi äärepealt kukkuma.

Diskursmonger vaatas oma jalgu.

Päike paistis tema õlgadel laotuvatele juustele ja hetkeks oli Grõmil tunne, et teda vaatab mingi taevast maa peale laskunud päikesejumal. Kuid siis tõmbas päikesejumal oma labajala vabaks, kergitas seda ja tõukas Grõmi oma magusalt lõhnava sandaaliga alla tolmu.

&

No need olid lihtsalt vapustavad kaadrid. Üks seeria igaviku tarbeks: päike, mis kütab otse kaamerasse piikidega sõdalaste rivi kohal. Ja teine, juba ilma igasuguste viguriteta – uudistele.

Ma filmisin ühekorraga kõikidele kandjatele ja mul oli nüüd peaaegu minuti jagu pühakojatselluloidil, kus ühes kaadris oli näha Motorenwagenis lösutavat Rvan Durexi koos tema armetu kumminaisega (see polnud isegi animeeritud ja nahk oli tal kõige odavamast bioplastikust), metsikuna mõjuvaid habemikke sõdalasi, löögiks tõstetud relvad käes, ja nende ees seisvaid lapsukesi, kusjuures eriti hästi oli välja kukkunud Chloe, sest ta volksutas kogu aeg oma hiigelsuuri silmi, püüdes nutma hakata, mis ei läinud tal kuidagi korda, ja see nägi välja nii, nagu ei saaks ta tõepoolest aru, kus ta on ja mis nimelt toimub. Tema orkilik maaling oli väga asjakohane, need siksakid laubal on moodi minemas ka meie noorsoo hulgas. Mõjutab soodsalt empaatiat ja see on selge igale sommeljeele.

Asjakohased olid ka orkidest habemikud.

Orkidel on kaht liiki eliitkaardiväge: rühmad, mis peavad rivistuma kagaanist paremale ja vasakule , hüvaturvajad ja gandžuberserkid (kuraturvajateks neid ei nimetata, sest orkid peavad vasakut poolt ebapuhtaks). Sõjalises mõttes on nad enam-vähem võrdväärsed, kuid oma piipude, habemete ja rastapatside tõttu näevad gandžuberserkid manitul palju efektsemad välja. Mul vedas, et lastega õiendama hakkasid just nemad – hüvaturvajad kannavad pikki musti spastikaga tolmumantleid ja sarnanevad rohkem pappide kui sõduritega.

Ka Grõm oli sattunud kaadrisse, kuigi ma polnud seda üldse taotlenud. Ent oli ligi viisteist sekundit, kus Chloe laksutas oma ripsmeid üksinda – sälgitud odaotsa kõrval, pisut udune kagaan tagaplaanil. Grõm võidi nüüd välja lõigata, kuid geiauditooriumi silmas pidades kaadrissegi jätta, ta oli päris sümpaatne. Ent sellised küsimused pole minu rida.

Ja nüüd kargas areenile see kloun Bernard-Henri, kelle ma olin ausalt öelda hoopiski unustanud, ning asus oma numbrit ette kandma. Nii lohkus polnud ma teda veel kunagi näinud, kuid parata polnud midagi, tuli filmida – see on ju lõpuks minu töö. Noh, eks ta siis süleles orkide noorsugu, näitas sõduritele rusikat ning siis oli tal paras aeg end tee pealt koristada. Kõik oleks lõppenud puhtalt – ega kagaan ju loll pole, talle on mäng teada. Kuid tolvan pingutas üle ja ma pidin tule avama.

Ma ei kannata silmaotsaski niisugustes tingimustes tööd teha – tantsi nagu elevant portselanipoes. Ma ei tohtinud mingil juhul tabada kagaani ega seda orkide paarikest, sest nad olid juba pühakojatselluloidile jäädvustatud. Selge see, et ka Bernard-Henri ei tohtinud pihta saada, kuigi ma juba peaaegu tahtsin seda. Tema ja kagaani vahele jäi kitsas ruumiriba, kuhu ma võisin oma kahuritule suunata, kuid rikošettide puhul, mis sattusid autole ohtlikult lähedale, polnud mul midagi teha.

„Kao direktrissilt, idioot !” karjusin ma Bernard-Henrile sidekanali kaudu.

Kuid ta nagu ei kuulnudki – või oli lihtsalt side välja lülitanud. Ma mõtlesin juba, et panen kagaanile ära ja kaotan töö, kuid mind päästis pime juhus.

Kagaanil oli sellal ühendus olemas, ja kuigi ta teadis, et tema pihta ei tulistata, ehmus ta ometi. Niipea kui kõmmutamiseks läks, surus ta end vastu oma kumminaist. See juhtus tal tahtmatult, sest ta on kogenud mees ja teab, kuidas kaamera ees käituda. Aga naljakas oli see ikka.

Ja edasi läks veel naljakamaks.

Direktrissiks nimetatakse meie argoos kuulikoridori, kuhu võtterühma liikmed ei tohi sattuda. Kuid kagaan, see nürimeelne ork, arvas, et inimesed nimetavad niimoodi kummist naisi ja et ta rikub mul kaadrit. Sestap kallutas ta end reipalt kõrvale. Ja väga õigel hetkel – üks rikošett läbistas täpselt tema kummist mamsli ja sellest purskas igale poole punast värvi. Tähelepanelikule vaatajale andis see otsekohe väga palju teada kagaani intiimsete maitse-eelistuste kohta. Tema Motorenwageni kate hakkas kerkima, kuid juba oli liiga hilja.

Alles siis jõudis Bernard-Henrile pärale, et on viimane aeg end tee pealt koristada. Kaitsemeeskonna piigid kerkisid harjastena, nende ring sulgus nüüd juba kinnise Motorenwageni ümber ja rongkäik vantsis mööda teed edasi, otse üle laipade, et rivi ei peaks hargnema. Bernard-Henri hoidis üha oma saua kõrgel, kuid ma ei filminud teda enam. Ja et keegi teda enam ei rünnanud, polnud mul ka põhjust tulistada.

Kui orkid olid läinud, selgus, et tee peal on vähemalt nelikümmend sõdurilaipa. Nad olid mustjad, ära tallatud ja nägid jubedad välja – seda uudiste jaoks talletada polnud mõtet. Päästetuid polnud enam näha – nad olid jõudnud õnnelikult vehkat teha.

Ma vaatasin manitud ja nägin, et süsteem oli mulle nende viieteistkümne minuti eest arvestanud poolteist miljonit. Nähtavasti sobis suurem osa ülesvõetust meie sommeljeedele üsna hästi. Kui ma teeniksin niimoodi iga väljalennu pealt, võiksin osta endale välisvilla alumises hemisfääris, mõtlesin ma. Või maksta Kaya tarvis võetud laenu tagasi kõigest kolme aastaga …

Bernard-Henri seisis ikka veel teepervel, ta ei suutnud ilmselt kuidagi toibuda oma M-vitamiinidest. Ma kutsusin ta treileri kohale ja otsustasin ära oodata, kuni ta sinna sisse ronib – oli ta ju operatsiooni lõpuni minu vastutusel. Ei hakanud teda ka sõimama, sest kõik oli siiski hästi lõppenud, ja sõjaväelise traditsiooni järgi jäetakse lendude arutamine sellisel puhul hilisemaks. Kuid tema hakkas ise minuga rääkima.

„Kus plika on?” küsis ta kähinal.

„Kust mina tean,” vastasin ma. „Mina tal silma peal ei hoidnud.”

„Ma pole temaga lõpetanud,” ütles ta.

Nüüd läks mul kops üle maksa, sest mulle oli täiesti selge, millest ta tegelikult räägib.

„Ma oleksin praegu sinu pärast äärepealt kagaani ära tapnud, idioot,” möirgasin ma. „Ja mina pean veel sinu litsikeste järele valvama?”

„Kellega sa räägid, lendav taguots?” röökis tema vastu. „Mina olen Bernard-Henri Montaigne Montesquieu! Ja idioot oli sinu papa, et ei lõpetanud poo …”

Ja läks lahti – kuni tema küna saabus, jõudsime oma kümme korda välja laduda, mida me teineteisest mõtleme, ja rohkemgi veel. Seejärel suundus ta tüdrukut otsima ja teatas üsna varsti, et plika on leitud – too oli olnud metsas peidus. Ta toppis tüdruku treilerisse ja asus teele Rohelisse Tsooni – tal on tehnoloogia juba ammu täiuseni viidud. Sedakorda oli tema sõbrataril lootust ellu jääda veidi kauemaks kui tavaliselt: Bernard-Henri oli võtnud vedada sõjajärgse maailma korrastamise projekti ja võis pikemaks ajaks alla pidama jääda.

Nüüd oli mul täielik õigus jätta kaamera automaatpiloodi juhtida ja parkida. Kaamera lendas koju ja mina olin vaba.

Nagu ma olin lahingupatjadelt maha roninud ja prillid eest võtnud, tõstis Kaya pilgu minule ja ütles:

„Lihunik.”

Ma olin selleks ajaks juba unustanud, et olin ise pannud ta kontrollmanitu taha istuma ja lendu jälgima, sest tulistamist polnud mul plaanis. Kes võis teada, et kõik niimoodi välja kukub. Mu tüdruk sai muidugi näha palju inetut.

„Lendav taguots,” kordas Kaya tigeda häälega. „Miks sa tapsid nii palju rahvast? Mul on neist kahju. Rasvunud tõbras. Verejanuline debiilik. Ma ei vaata enam mitte kunagi, kuidas sa lendad. Kas kuuled? Mitte kunagi!”

Nüüd olin ma solvunud, sest ma olen tõepoolest tüse. Bernard-Henri lööb alati allapoole vööd. Kaya niisamuti.

Kedagi ülekaalu pärast mõnitada lubab endale ainult igas mõttes niru inimene. Või tema aru saab, et kosuda aitab Manitu üksnes äravalitutel. Ega siis ilmaaegu kujutata rikkurit juba mäletamata aegadest peale priske naerulagistajana.

Teie mass – see on teie kohalolek universumis. Kui teid on sada viiskümmend kilo, siis jätkub teisse kätketud elu kahele statistiliselt keskmisele kodanikule. Pole ime, kui te olete tavalisest inimesest targem või ületate mõnes valdkonnas märkimisväärselt teisi.

Paksud ei ole muidugi alati geeniused, kuid põhiliselt on nad huvitavad, heasüdamlikud ja ühiskonnale ülimalt kasulikud inimesed. Ma olen hea piloot just seetõttu, et usaldan Henneloret juhtides vaistu – see tähendab, lendan kõhule toetudes. Kogu kõhule.

Tõsi, tehnoloogilistel põhjustel olid iidsete aegade piloodid enamasti kõhnad ja väikest kasvu, kuid siingi võin ma nimetada niisuguseid tuntud ässasid nagu Hermann Göring ja Benito Mussolini. Ja see polnud sugugi juhus, et mõlemad olid kuulsad ka riigimeestena. Kuid Kayale ei tähenda see tuhkagi.

Ma olen, muide, tähele pannud huvitavat asja. Kui ta nimetab mind rasvunuks, ei solva see mind, ma olen juba harjunud. Kui ta nimetab mind imbetsilliks, pugistan ma ainult naerda. Aga kui ta nimetab mind ühteaegu imbetsilliks ja rasvunuks, olen ma solvunud. Ega suuda sellest kuidagi üle olla.

Süüdistada ei ole mul kedagi peale iseenda. Ma ise panin tal mõrdsuse maksimumile, mitte keegi ei sundinud mind selleks.

See on niisugune häälestusnupp tema punases plokis. Mul on ühekorraga maksimumis „mõrdsus”, „ahvatlus” ja „vaimsus”. Kuid sellest, mida see tähendab, räägin ma veidi hiljem.

Lühidalt, ma solvusin ja läksin õnnetuppa, kus seisab manitu, mille kaudu toimub Kaya juhtimine. Seal lõin ma parooli sisse ja panin ta pausi peale.

Ma ei tegele tema häälestamisega niisuguses ruumis mitte sellepärast, et näen selles mingit sümboolset kanalisatsiooniga seotud mõtet, vaid Kayal pole lihtsalt kunagi põhjust siia sisse astuda. Risk, et ta võiks kunagi ise juhtimiseni pääseda, on väiksem. Kuid ma tunnen, et mul on aeg mõningaid selgitusi jagada.

Kaya on minu elu õis, minu peamine investeering, mu südame valgus, mu ööde õnn ja veel palju-palju aastaid laenumakseid.

Kaya on minu sura.

Ma tahan kohe selgeks teha, et oma seksuaalorientatsiooni poolest olen ma sajaprotsendiline gloomy. Klumikas, nukunikkuja, puparast – nimetage mind, kuidas tahate. Kui te olete pupafoob ja teil on selles asjas eelarvamusi, siis on see teie probleem, mida teil vaevalt õnnestub minu omaks teha. Me oleme sajandeid võidelnud oma õiguste eest – ja oleme saavutanud, et tänapäeval kirjutatakse sõna gloomy austava koma järel sõna gay kõrvale. Ent see on poliitkorrektne termin, meie ise kutsume end puparastideks.

Kui te pole asjaga kursis, siis „puparast” oli kunagine solvav termin gloomy people’i kohta, see moodustati vanaladina sõnast pupa – nukk. Me võtsime selle relvana kasutusele – täpselt niisamuti, nagu geid tegid kunagi solvavast hüüdnimest queer endale iroonilise identiteeditähistuse. Big Byzil on see ülimalt respektaabel väljend. Solvanguna kasutavad sõna „puparast” tänapäeval ainult orkid, kes ajavad selle segi „pederastiga”. Kuid nende pruugis ei viita need terminid tingimata seksuaalorientatsioonile, vaid tähistavad kõige sagedamini inimest, kes eirab kõlblusnorme (on muidugi omaette küsimus, mida orkid sellega silmas peavad).

Mõistagi pole mul kõige vähematki bioloogiliste partnerite vastu ja ma olen neid isegi oma elus mitu korda proovinud. Kuid mulle see lihtsalt ei sobi. Minu valik on sura.

Mulle meeldib pööraselt juba see sõna ise. Niisugust nime peaks minu meelest kandma laul, palve või mingi paradiisivärvides lind. Kuid see on lihtsalt lühend kirikuinglise sõnast surrogate wife, mis on jõudnud meieni aegadest, mil puparaste võis veel avalikult alandada. Ma pole ainult kuigi kindel, kas on õige nimetada surat surrogaatnaiseks (eriti veel kumminaiseks, nagu me seda slängis vahel ise teeme).

Surrogaadid on meie ajal pigem elus naised. Veel rohkem just seejärel, kui vanusepiir tõsteti neljakümne kuueni. Ja kumminaisteks on neid ka üsna asjakohane nimetada – implantaatide tõttu, mida nad tänapäeval lasevad endale paigaldada sõna tõsises mõttes kuhu tahes.

Sestsaadik, kui filmimaffia ja elatanud feministid on meie vananevas ühiskonnas võimu haaranud, on põhiline, mida nad teevad, consent age’i tõstmine. Nüüd on neil plaanis jõuda neljakümne kaheksani. Geidele ja lesbidele on vanusepiir praegu nelikümmend neli, sest neil on vägev lobitöö ja nad surusid selle paranduse enda tarvis läbi affirmative action’i11 toel – kuid neilgi tahetakse tõsta see neljakümne kuueni. Ja kui poleks GULAG-i (ma teen selles liikumises kaasa juba üheksa aastat), oleks vanusepiiri tõstetud kohe kuuekümneni.

Meie ühendus on tegelikult see viimane ankur, mille varal meie ühiskonnas veel püsivad vabaduse ja kaine mõistuse riismed. Kuid GULAG-ist kõnelen ma kunagi hiljem – see on aeganõudev teema. Praegu ütlen ainult niipalju, et see on ainus tõepoolest ühiskondlik jõud, mis on suuteline vajaduse korral vastu seisma nii võimudele kui ka uudistele. See, mida nimetatakse grassroots power12. Ja rindejoon, ha-ha, läheb otse läbi mu südame.

Tegelikult pole kõik muidugi üldse nii hirmus. Karmilt keelatud ei ole mitte seks, vaid selle jäädvustamine. Seksi enese suhtes kehtib juvenalislik reegel don’t look – don’t see13. Siiski, iga päev saavad sellest tegelikku kasu lõigata ainult niisugused kotkad nagu Bernard-Henri.

Küünikute väitel tõstavad vanusepiiri elatanud feministid – lootuses, et näljaga võtab ehk keegi ette ka nende üleküpsenud võlud.

Jama muidugi. Võitlus teiste seksuaalse õigusetuse eest on sugulise eneseväljenduse ekstreemne moodus, umbes samasugune nagu seksimine vana sandaaliga või anaalne ekshibitsionism. Vaadake maadlejate nägusid ja te saate kõigest aru. Kahtlemata on julm keelata neile õigust teostada oma seksuaalseid fantaasiaid. Probleem on paraku selles, et üheainsa seksvähemuse egoistlik tegevus tekitab probleeme tohutule inimhulgale.

Kuid asi pole isegi mitte ainult nendes hüsteerikutes – nad on siin lihtsalt kattevarjuks. Neid kasutatakse üksnes rääkivate peadena, ning seda tööd suunavad ja rahastavad hoopis teised jõud.

Võimud tõstavad vanusepiiri filmitööstuse pideva surve tõttu, selle nimel käib raevukas lobitöö. Tõsi, filmimaffia katsed vanusepiiri tõsta leiavad ühiskonnas mõningast vastukaja, sest on kooskõlas kehtiva silmakirjaliku moraaliga. Patukahetsejatest gerontokraadid mõtlevad, et jõuavad enne surma Manitule meeltmööda olla, ohverdades talle teiste rõõme. Kuid me ei rõõmusta Manitud nende andidega. Me üksnes solvame Teda.

Kui meie, uue aastasaja vabad inimesed, tuleme pühapäeviti pühakotta, et vaadata värsket snaffi, siis satume iga kord silmitsi lõpmatu silmakirjalikkusega, millest on läbi imbunud meie moraal. See silmakirjalikkus on ruumiline, reljeefne ja värviline.

Ei, meie annetus ei ole tervenisti valelik. Meie, piloodid, oleme Manitu ees puhtad: surmad on snaffides kõik ausad. Kuid armastus, mida me pakume tema puhastele kiirtele, on läbinisti võlts. Ja kui Manitu võtab meid selle eest nuhelda – ja see juhtub varem või hiljem –, siis sellest pühaduseteotusest kasusaajaid ei päästa ei kontod ega aarded.

Väliselt paistab kõik üsna ontlik. Meesnäitlejad ei kutsu esile jälestust, nende keha on ikka veel ilus (kuigi see ilu kiiskab väheke üleküpsenult), liigutused hoolega läbi mõeldud, režissuur täiuslik. Aga olgu pealegi, et plastiline kirurgia on meie ajal saavutanud enneolematu taseme, loodust on siiski raske petta.

Meeste puhul polegi asi eriti hull. Lõppude lõpuks on meessugu piisavalt näotu juba oma olemuselt – ilu asemel on tal, nagu öeldakse, testosteroon ja raha. Kuid näitlejannad …

Teie ees on näiteks voodis istuv lapsuke, kaks heletumedat patsikest peas ja plüüsjänku süles, ja te usutegi juba, et näete nooruse õrna koidikut. Ja siis äkki vilksatab selle omaenese nahatükkidest kokkulapitud olevuse kaelal vaevumärgatav pterodaktülosevolt ning te taipate silmapilk, et see on vanaeit, ja soe laine teie kõhu alaosas muutub vastikusvärinaks, mis läbistab kogu keha.

Naine on nõiduslik õis, üksainus pilk sellele peab paiskama teid meeltesegadusse, mis on küllalt võimas innustama teid lastesaamise vaevadele. Niisugune on Manitu tahtmine.